Mu kullake, kuivas teine ära ning töötab ja ELAB jälle edasi nagu loom. Mida ei saa aga kõige kohta öelda.
Nimelt, käisin paar päeva tagasi kinos (filmid poole hinnaga ehk siis ainult 80 krooni, jipii). Käisin vaatamas soome filmi "Täällä pohjantähden alla", mis on soomlastele nagu "Tõde ja õigus" ja "Nimed marmortahvlil" kokkupanduna. Või no, Tammsaare peamiselt ainult selle pärast, et see algas soosse kraavi kaevamisega...
Ma ei tea ajaloost väga palju, aga üllatusena tuli, et Soome Põhjasõda nii palju Eesti Vabadussõjast erines. Terve film oli üles ehitatud soome perekonnale, kes olid 20. saj alguses punased ja võitlesid valgete vastu. Sisukokkuvõte võikski olla, et punased tapsid valgeid. Valged tapsid punaseid. Kõik määrati mahalaskmisele. Üks jäi üllatuslikult ellu.
Head ega halba nagu ei selgunudki seal... vähemalt mitte sõdivate poolte vahel, ainult inimesed erinesid üksteisest põhimõtete poolest. Et kui meie "Nimed marmortahvlil" jättis sellise eestlase tunde südamesse, siis too film... Ma ei tea, mis tundega soomlane sealt koju läks. Ma ju ikka võisin sisu ära rääkida, sest enamik eestlasi ei jõua eesti "tõde ja õigustki" läbi lugeda ning soome oma siis ammugi mitte!?
Ajalootund sai läbi.
Erinevalt Eestist saab Soomes pudelite korjamisega raha raha. Laupäeval oli hispaanlanna sünnipäevapidu ning pärast seda aeti taara kokku ja pandi pudelid valmis kilekotti, et need hommikul automaati viia. Koristajad aga, kes muidu erilist töötahet üles ei näita, olid täna eriti innukad ning olid meie ärkamise ajaks need ise kuhugi jälgegi jätmata ära viinud. Niisiis oli meie köök
24 eurost ilma nagu niuhti.
Lähen oma lihasvaluga magama. Lihasvaluga, sest eelmisel nädalal käisin 5 korda trennis, nendest viimane kord kogemata. Nimelt üks teine hispaanlanna kutsus tasuta tsirkusekooli. Ma mõtlesin muidugi et, oh, lahe, saab köiel kõndida ja üherattalise jalgrattaga (?) sõita ning läksin kohale. Tegelikkus oli aga sõjavägi, kus pidi ringiratast jooksma ning iga treeneri plaksu peale kükke, kõhulihaseid ja muud säärast tegema. Ja me pidime käte peal seismist ka õppima - võehh. See oli... niiiiii raske!
Õnneks tuli välja, et ma ei saa tagasi minna, sest kursus maksab 100 eurot. Mõnikord on hea ka vaene olla.