Aeg kaob, rõõmudele ei jää aegaa

Mul on sel semestril 10 EAP-d vähem kui eelmisel, kuid ikkagi pole kõige jaoks piisavalt aega. Tõesti ei saa aru, kuhu see aeg läheb. Nimelt, õhtul on analüütilise keemia harjutustund, homseks hommikuks pean neurobioloogia ettekande õpetajale ära saatma ning geneetika protokolli võiks lõpuks ometi juba kirjutama hakata!

Selles suhtes on süda rahul, et olen vähemalt ÜRITANUD keemia koduülesandeid teha. Ja seegi on edasiminek, et saan aru, et neid on võimalik lahendada (üleeile seda veel ei arvanud). On ju? Ning neurobioloogias hakkan ka juba vaikselt oma ettekande sisust aru saama. Seega, kui kellelgi kunagi tekib küsimusi teemal "Language and Speech", siis olge lahked, Karin aitab.

Siiani oli üks asi kahtluse all, aga nüüd on kindel :D Nimelt ma lähen populatsioonigeneetika-ökoloogia-genoomika laborisse praktikale :D (ma loodan, et nad ise mõistavad, mis labor nad siis lõpuks on). Raske on oma rahulolu siin väljendada. :D Ma hakkan alguses DNA-d lõpmatult paljde kalade koenäidistest eraldama (kokku 1500 kala, mis kõik loodetavasti mulle teha ei jää). Praegu olen jube elevil (jah, nagu laps), aga eks näis, mis nägu siis olen, kui paarsada tükki valmis on.

-------------------------------

Mõni tund hiljem.

Elasin keemia harjutustunni üle. Jube chill doktoriõppe tudeng andis seda hoopis, seega õpetaja hirmuvalitsusest (mida ma ka pelgasin, sest kõik põdesid enne tundi) oli asi kaugel. Sellest hoolimata istusid kõik (50 õpilast) (300-kohalise) auditoorimi neljas viimases tagareas, mida oli suht naljakas vaadata.

Siin tuleb ka järgmisel nädalal vastlapäev. Soomlastele seostub see mõnusa ajaga, kus saab kelguga mäest alla lasta ja pärast seda juua, juua ning juua... :P Loodan, et vähemalt ilm tuleb normaalsem kui täna, vahepeal oli juba mõnusad -6 kraadi õues külma, aga täna viskas jälle -15. Brrrrr. Peab taas kuidagi kolmanda kampsuni jope alla ära mahutama.