Ja ta elab!

Mu kullake, kuivas teine ära ning töötab ja ELAB jälle edasi nagu loom. Mida ei saa aga kõige kohta öelda.

Nimelt, käisin paar päeva tagasi kinos (filmid poole hinnaga ehk siis ainult 80 krooni, jipii). Käisin vaatamas soome filmi "Täällä pohjantähden alla", mis on soomlastele nagu "Tõde ja õigus" ja "Nimed marmortahvlil" kokkupanduna. Või no, Tammsaare peamiselt ainult selle pärast, et see algas soosse kraavi kaevamisega...

Ma ei tea ajaloost väga palju, aga üllatusena tuli, et Soome Põhjasõda nii palju Eesti Vabadussõjast erines. Terve film oli üles ehitatud soome perekonnale, kes olid 20. saj alguses punased ja võitlesid valgete vastu. Sisukokkuvõte võikski olla, et punased tapsid valgeid. Valged tapsid punaseid. Kõik määrati mahalaskmisele. Üks jäi üllatuslikult ellu.

Head ega halba nagu ei selgunudki seal... vähemalt mitte sõdivate poolte vahel, ainult inimesed erinesid üksteisest põhimõtete poolest. Et kui meie "Nimed marmortahvlil" jättis sellise eestlase tunde südamesse, siis too film... Ma ei tea, mis tundega soomlane sealt koju läks. Ma ju ikka võisin sisu ära rääkida, sest enamik eestlasi ei jõua eesti "tõde ja õigustki" läbi lugeda ning soome oma siis ammugi mitte!?

Ajalootund sai läbi.

Erinevalt Eestist saab Soomes pudelite korjamisega raha raha. Laupäeval oli hispaanlanna sünnipäevapidu ning pärast seda aeti taara kokku ja pandi pudelid valmis kilekotti, et need hommikul automaati viia. Koristajad aga, kes muidu erilist töötahet üles ei näita, olid täna eriti innukad ning olid meie ärkamise ajaks need ise kuhugi jälgegi jätmata ära viinud. Niisiis oli meie köök 24 eurost ilma nagu niuhti.

Lähen oma lihasvaluga magama. Lihasvaluga, sest eelmisel nädalal käisin 5 korda trennis, nendest viimane kord kogemata. Nimelt üks teine hispaanlanna kutsus tasuta tsirkusekooli. Ma mõtlesin muidugi et, oh, lahe, saab köiel kõndida ja üherattalise jalgrattaga (?) sõita ning läksin kohale. Tegelikkus oli aga sõjavägi, kus pidi ringiratast jooksma ning iga treeneri plaksu peale kükke, kõhulihaseid ja muud säärast tegema. Ja me pidime käte peal seismist ka õppima - võehh. See oli... niiiiii raske!

Õnneks tuli välja, et ma ei saa tagasi minna, sest kursus maksab 100 eurot. Mõnikord on hea ka vaene olla.

K530i seiklused

Kõik algas hästi - täna oli jälle see laborikursus ning ma ei ajanud 4 laboris veedetud tunni peale mitte ühtegi asja maha ega ümber, ei lõhkunud ühtegi pipetti, tsentrifuugi ega PCR masinat ära, ei põhjustanud ühtegi plahvatust või veeuputust ega ühegi inimese surma/vigastusi.

Oleks võinud ka jätkuda hästi, sest WC-s mul tavaliselt ka mingeid probleeme ei ole, aga, nagu näha, on kõigel erandeid.
"Kolks."
Sellist häält teeb wc-potti kukkunud mobiil.

Ma olin kunagi ammu mõelnud, et kui mingi oluline asi vetsupotti kukuks, kas ma siis võtaksin ta sealt välja või see oleks liiga rõve. Tegelikkus oli aga see, et enne kui midagi mõelda jõudsin oli käsi kümas vees ja mobiil päästetud. See täiend "külmas" on neile, kellel veel isiklikult pole olnud võimalust wc-poti veetemperatuuri kogeda.

Mõtlesin, et olen enam-vähem ainuke idioot, kellel nii juhtunud on, aga kui sellest majakaaslastele rääkisin, siis üllatuseks hakkas igasuguseid nõuandeid lendama a la stiilis "Jaa mul juhtus ka nii, pane radiaatorile kuivama" ja "Võta aku välja ja kuivata ära" jne. Kõige erilisem oli ühe keemiku nõuanne: "Ma panin toore riisi sisse, see imes vee välja ja hakkas uuesti tööle" jne.

Kas te arvate, et mu musil Sony-Ericssonil on veel lootust? Kui mul oleks Nokia, siis üldse ei muretseks... Aga samas, olukord võiks olla ka hullem (loe: Samsung).

Jutu moraal ongi see, et parempoolne tagatasku on halb koht mobiilide hoidmiseks.

DNA

Tagasi Turkus, nagu ilmselt kõik teavad juba. Eksameid ei ole, aga juba uus semester käimas. Selle kevade veedan neurobioloogia, analüütilise keemia, soome keele, molekulaarbioloogia, inglise keele ja evolutsioonigeneetika seltsis.

Täna hommikul ärkasin ilusasti üles, jõudsin (ülesmäge) joostes soome keele tundi, seejärel (allamäge ja jälle ülesmäge) joostes Joosepiga kohtuma, kes aga oli meie kohtumise põhjuse ehk siis minu paberid koju unustanud ning lõpuks (taas ülesmäge) evolutsioonigeneetikasse. Kuna mu eelnevad teadmised tunni asukohaga piirdusid lausega "limpsiautomaadi juures asuvast uksest läbi ja vasakule", siis oli hea üllatus natuke teadlikkuma sõbrannat enne päralejõudmist kohata.
Võtsin rutates juba oma pliiatsi ja vihiku ilusasti kotist välja, aga klassi sisseastumise asemel olin ma laboris!
"Ööööö!"
Nimelt jah, evolutsioonigeneetika on laborikursus.

Sellele vaatamata, et ma olin ainus, kes polnud kunagi ühestki elusolendist DNA-d eraldanud, PCR-i teinud, "väristit" (?) kasutanud ja et kõik oli soome keeles jne, läks suht hästi. Ainult vedela lämmastikuga olin varem mänginud. Ma lihtsalt ei oodanud, et õpin eri "topside" (?) nimed enne soome keeles kui eesti keeles selgeks.

Igal juhul labori mõttes sain täna targemaks kui terve eelmise aasta jooksul kokku. Võib-olla isegi talun ära, kui pean säärast tööd veel palju aastaid tegema...

Ja muidu läheb ka hästi. Btw, pole kunagi varem 10 min-ga blogi kirjutanud, aga siiani on suu lahti, et DNA eraldamine ja kõik need müstilised ensüümid jne nagu tegelt ka töötavad!